Biokeemia
Allikas: Vikipeedia
Biokeemia ehk bioloogiline keemia on teadus elava keemilisest koostisest, elusorganismi keemiliste komponentide muundumistest ja nende muundumiste seostest elusorganismide struktuuride spetsiifiliste funktsioonidega.
[redigeeri] Biokeemia ajaloost
Varasem biokeemia areng oli seotud orgaanilise keemia arenguga. Omaette uurimisvaldkonnaks hakkas ta kujunema 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast. Sellele eelnes mitu olulist avastust - 1828 sai Friedrich Wöhler kunstlikul teel karbamiidi, 1850-ndatel sünteesis Marcelin Berthelot rasvhappe. Uus kvaliteet saavutati sajandivahetusel, kui hakkas selguma ensüümide roll biokeemilistes reaktsioonides. 1894 pakkus Emil Fischer välja tänapäevase seletuse ensüümide toimemehhanismi kohta, 1897 tõestas Eduard Büchner et ensüümide katalüüsitud reaktsioonid toimuvad ka väljaspool rakku (ja on seega katseklaasis uuritavad).
20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O.Warburg, O.F.Meyerhof, H.A.Krebs, M.Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on toimunud tihedas seoses molekulaarbioloogia arenguga, olulisemateks sündmusteks näiteks valkude struktuuri avastamine 1951 Linus Paulingi poolt ning DNA struktuuri avastamine 1953 James Watsoni ja Francis Cricki poolt.
[redigeeri] Biokeemia valdkonnad
Biokeemia võib jagada staatiliseks biokeemiaks ja dünaamiliseks biokeemiaks. Staatiline biokeemia omab palju ühist orgaanilise keemiaga, uurides organismis leiduvate ühendite struktuuri, koostist ja omadusi. Dünaamiline biokeemia tegeleb ainete muutumisega üksteiseks ja nende järjestikuste muutuste radade omavahelise seosega kogu organismi seisukohalt. Sisuliselt omaette valdkonnaks on kujunenud ka analüütiline biokeemia, mis tegeleb organismis leiduvate ainete üksteisest eraldamise ja kindlakstegemise probleemidega. Peale selle on veel olemas meditsiiniline biokeemia, mis uurib inimorganismi metabolismi ja inimese haiguste molekulaarseid aluseid.