Eesti ajalugu
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel räägib Eesti ajaloost; samanimeliste teoste kohta vaata lehekülge Eesti ajalugu (täpsustus) |
| See artikkel vajab toimetamist. |
Eesti ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Eesti alal. Eesti ajaloo alguseks loetakse esimese teadaoleva küttide ja kalastajate asula (Pulli asula) eksisteerimist Pärnu jõe ääres umbes 11 000 aastat tagasi.
[redigeeri] Periodiseerimisest
Pikemalt artiklis Eesti ajaloo periodiseerimine
Eesti ajaloo periodiseerimisel on palju võimalusi. Eesti akadeemilises ajalookirjutuses on üldiselt välja kujunenud järgmine periodiseering:
- Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg hõlmab perioodi asustuse tekkest Eestis (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini. Poliitilise ajaloo seisukohalt lähtudes on lõpptärminiks enamasti peetud 1227. aastat, ent viimasel ajal pole seda tavaliselt niivõrd konkreetselt fikseeritud. Tegu on Eesti ajaloo pikima perioodiga, mis hõlmab üle 10 000 aasta. Seetõtu on seda otstarbekas jagada väiksemateks perioodideks, seda võib teha vastavalt klassiklalisele jaotusele kasutatava tehnoloogia järgi (Eesti kiviaeg, Eesti pronksiaeg, Eesti rauaaeg), mis omakorda jagunevad veel alaperioodideks (näiteks Eesti rauaaja puhul vanem, keskmine ja noorem rauaaeg), mis võivad omakorda jaguneda veelgi väiksemateks (noorema rauaaja puhul viikingiaeg ja hilisrauaaeg). Kiviaega on tihti periodiseeritud ka arheoloogiliste kultuuride alusel (Kunda kultuur, Kammkeraamika kultuur, Nöörkeraamika kultuur).
- Eesti keskaeg hõlmab tavaliselt perioodi 13. sajandist kuni Liivi sõjani. Ennekõike sobib see jaotus iseloomustama poliitilist ajalugu, alates maa vallutamisega ristisõdijate poolt (Eestlaste muistne vabadusvõitlus) ja lõppedes ristisõdijate poolt loodud riikide hävinguga. Varem nimetati entud perioodi tihti orduajaks, mis pole aga kuigi täpne, sest lisaks ordule olid maaisandateks ka piiskopid ja kuni 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile, mistõttu seal saaks eristada ka Taani aega. Eesti keskaega tavaliselt väiksemateks alaetappideks ei jagata.
- Eesti varauusaeg on periood, mida piiritletakse umbkaudu aastatega 1550–1800, sageli loetakse selle alguseks kas Liivi sõja algust aastal 1558 või Vana-Liivimaa lõplikku kokkuvarisemist 1561–1562 ning lõpuks talurahvareforme Eestis 19. sajandi alguses (eriti 1816/1819 pärisorjusest vabastamised). Et selle perioodi esimene oli poliitiliselt küllaltki rahutu aeg ja Eesti ala oli mitme valitseja käes, siis on seda perioodi jaotatud mitmeks alaperioodiks: Rootsi aeg (Põhja-Eestis 1561–1710, kogu Eestis alates 1625), Poola aeg (Lõuna-Eestis 1562–1625) ja Taani aeg (Saaremaal 1560–1645). Perioodi teist poolt ja aega kuni 1917. aastani on tihti nimetatud kas Vene või tsaariajaks. Esimene kannab aga liialt palju ka muid tähendusi: see võib olla Vene võimu aeg Ida-Eestis Liivi sõja ja Vene-Rootsi sõja ajal 1656–1661, enamasti seostatakse seda aga Nõukogude Liidu okupatsiooni ajaga. "Tsaariaeg" on aga kõnekeelne termin, mida akadeemilistest kirjutistes üldiselt ei kasutata. Ajastut on iseloomustatud ka terminiga "Balti erikord", mis oli rüütelkondade ja linnade omavalitsuslik võimukorraldus ning kestis Venemaa Läänemere-äärsetes provintsides 1710. aastast kuni Vene impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.
- Eesti uusaega periodiseeritakse tavaliselt ajaga 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni. Taas pole kindlaid datumeid, kuid vägagi tihti paigutatakse uusaja lõpp 1918. aastasse, kui kuulutati välja Eesti Vabariik. Perioodi alaetappidena võivad eristuda eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja venestusaeg.
- Eesti lähiajalugu ehk Eesti uusim aeg. Selle perioodi alla loetakse enamasti aeg pärast 1918. aastat ning seda jaotatakse sageli okupatsioonide (Saksa esimene 1918, Nõukogude esimene 1940–1941, Saksa teine 1941–1944, Nõukogude teine 1944–1991) ja iseseisvuse (esimene 1918–1940, teine alates 1991) aegadeks.
[redigeeri] Ajaloo lühiülevaade
 See artikkel on pooleli. |
|---|
[redigeeri] Muinasaeg
- Pikemalt artiklis Eesti muinasaeg
[redigeeri] Kiviaeg
Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula eksisteerimist umbkaudu 9000 eKr. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 6500 eKr tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi. Kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmise kiviaja. Vanemat kiviaega Eestis polnud, sest sel ajal valitses alal jääaeg. Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle ajal eksisteeris Eestis kaks suuremat arheoloogilist kultuuri: Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde.
[redigeeri] Pronksiaeg ja rauaaeg
Umbes 1800 eKr alanud pronksiajal muutus asustus Eestis paikseks ja levisid põlluharimine ning karjakasvatus. Tekkisid ka kindlustatud asulad. Küllaltki tihedad majandussuhted olid Skandinaaviaga.
Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks. Vanemal eesti rauaajal (kuni umbes 450 pKr) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Perioodi teisel poolel, rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete alade, sealhulgas Rooma impeeriumiga. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamaining, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus 1. sajandi lõpul maininud teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka aeste ja finne, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlaste ja viimaseid soomeugrilastega. Keskmisel rauaajal (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid, suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb rahvasterännu ja eelviikingiajaks, on kuni siiani suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki on teada veel ka üksikuid hilisemaid järelmatuseid.
Viikingiajast on teada juba küllaltki palju kirjalikke allikaid, mis puudutavad ka Eesti ajalugu, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad, Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene enam-vähem kindel planeeritud vallutusretk, kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. 1054. aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas Kedepivi, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need senini kaotatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi sõjajõudude retki Eesti aladele, eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.
Nestori kroonikast on teada ka jutt novgorodlaste lodjalaevastiku retkest rootsi viikingi Uljebi (Rongvoldi poeg Ulf) juhtimisel Tallinna alla, mis jõudnud "raudväravateni", kus sai merelahingus oletatavalt eestlastelt lüüa. Samas ei saa seda teadet ka üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja viimane periood, hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid aga uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul olla olemas ka juba varem.
[redigeeri] Ristisõda Eesti alal
- Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
1190. aastatel saksa ristisõdijate poolt alanud Läti alade sihipärane vallutamine jõudis 1208. aastal ka Eesti territoorimile, mil Mõõgavendade ordu ja latgalid rüüstasid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Juba 1195. aastal oli ristisõja nime all toimunud rootslaste organiseeritud Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga igasuguse muu tagajärjeta. 1206. aastal oli ristisõja nime all toimunud ka taanlaste retk Saaremaale, kuid nende edu jäi vaid ajutiseks: pärat suurema väesalga lahkumist ilmnes, et taanlased ei suuda oma linnust mehitada ning põletasid selle ise maha.
1208. aastal algas aga maa sihipärane vallutus, 1217. aasta järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma, 1219–1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. 1222–1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas.
[redigeeri] Keskaeg
- Pikemalt artiklis Eesti keskaeg
[redigeeri] Võimu- ja haldusjaotus
Keskajal kuulus Eesti ala koos Lätiga Vana-Liivimaa koosseisu. See oli koondnimetus ristisõdijate poolt loodud riikidele, mis alates 15. sajandist koondusid veidi tihedamalt tänu Maapäevadele. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Liivi ordu. Ruhnu saar kuulus hilisemal ajal Kuramaa piiskopi valduste hulka, tol hetkel oli see tõenäoliselt veel territoriaalselt määratlemata. Kiriklikult kuulus enamik Eestist Riia peapiiskopnda, mille ilmalikud valdused jäid küll vaid Läti alale. Põhja-Eesti kuulus aga kuni 16. sajandi keskpaigani Lundi peapiiskopkonda. Seal oli ametis ka Tallinna piiskop, kel aga erinevalt oma ametivendadest mujal Liivimaal puudus ilmalik võim. 1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda aga poliitilise tegurina kuni keskaja lõpuni välja.
[redigeeri] Välis- ja sisekonflitkid
Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja peagi ka ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240–1241 teostas Liivi ordu oma teadaolevalt edukaima pealetungi ida suunas, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ning Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut teostus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu. Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati rida uusi piirilinnuseid. Lõuna pool pidas Liivi ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivi ordu toetas kohati veel Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril seoses Moskva suurvürstiriigi ekspansiooniga tihenesid. Aastatel 1480–1481 peetud Liivimaa-Pihkva sõda lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti siiski enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda keskaegse Liivimaa hävitas.
13. sajandi lõpust algasid ka Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus mõnikord oli ametis koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus (1556–1557), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valtisejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345. Rida konflikte oli sakslastel ka saarlastega, eriti 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560. aasta sügisel Läänemaal.
[redigeeri] Majandus
Olulisimaks majandusharuks oli põllumajandus, sellega tegelesid sisuliselt kõik väljaspool linna elanud inimesed, kes polnud aadlikud. Maakäsitöölisi oli vähe ja nad tootsid peamiselt enda ja kohaliku küla tarbeks. Maakäsitöölistest olulisim oli sepp. Maaelanikkond tasus ka enamiku maksudest.
Oluliseks majandusteguriks keskaegses Eestis oli ka Hansa Liit, kuhu kuulus enamik linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini.
[redigeeri] Rahvastik
Valkdav osa elanikest olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlasi tavaliselt nimetatud undeutsch[1] (mittesakslasteks). Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse.
Keskajal rändas Eestisse sisse kaks suuremat rahvagruppi: baltisakslased ja rannarootslased. Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, peamiselt käsitöölistena. Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.–14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud. Lääne-Eesti rannikule saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime, tõenäoliselt vähesel määral ka venelasi. Keskajal elasid kaupmeestest venelased peamiselt linnades ja keskaja lõpu poole nende arv pigem kahanes kui kasvas.
[redigeeri] Kultuur
Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased, kelle kloostrid olid Eesti ala Tallinnas, Tartus ja Narvas. Dominiiklased pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega.
16. sajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutnud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest.
1525. aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, Wanradti ja Koelli katekismus. Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.
[redigeeri] Reformatsioon
- Pikemalt artiklis Reformatsioon Liivimaal
Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka Tartus, kus tekkis konflikt ka katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus ka pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1525. aastal toimus väiksemaid intsidente ka Narvas. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi ja Haapsalu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliilust toetavatele positsioonidele.
Linnadest erinevalt võttis vasallide ja teiste maaelanike, eriti talupoegade protestantluse poole kaldumine tunduvalt rohkem aega. Ka maaisandad jäid kindlaks katoliiklusele, kuigi alates 1530. aastatest hakkasid ka nende seas protestantlikud meeleolud vaikselt kanda kinnitama. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni jäid kõik valitsejad vähemalt ametlikult siiski katoliiklikeks. Vasallide seas levisid protestantlikud meeleolud tunduvalt laiemalt, kuid siiski oli suur osa neist veel Liivi sõja alguseski katoliiklased.
Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku aga ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maaasulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk.
[redigeeri] Liivi sõja algus. Vene-Liivi sõda
- Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda
Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ning juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei suutnud sõjategevusse pööret tuua.
1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. Paidet ei õnnestunud venelastel aga vallutada.
1561. aastal lagunes Vana-Liivimaa lõplikult: Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond andsid end juunis Rootsi kaitse alla, ordumeister ja peapiiskop andsid oma valdused aga Poola võimu alla, viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte valdused. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla
[redigeeri] Varauusaeg
- Pikemalt artiklis Eesti varauusaeg
[redigeeri] Liivi sõda (1562–1583)
- Pikemalt artiklis Liivi sõda
Kui Vana-Liivimaa riigid 1562. aastal lõplikult likvideeriti, jagunes Eesti ala nelja võimu vahel: endises Saare-Lääne piiskopkonnas valitses Taani läänimehena hertsog Magnus, Harjumaad kontrollis Rootsi, Järvamaad ja Pärnu ümbrust Poola ning idapoolsemaid alasid Venemaa. Peagi puhkesid nende vahel omavahelised konfliktid, mille käigus rootslased hõivasid poolakatelt Paide. 1563. aastal puhkes aga Põhjamaade Seitsmeaastane sõda, mille raames Taani ja Poola sõdisid Rootsi vastu. Sõjas sai kõige rängemalt kannatada just Eesti mandriosa. 1570. aastal, kui see sõda lõppes, puhkes kohe Rootsi-Vene konflikt. Venelased piirasid juba samal aastal Tallinnat ja Paidet, ent ei suutnud kumbagi vallutada.
1573. aastal vallutasid venelased lõpuks siiski Paide ning seejärel algas nende üldpealetung veel vallutamata Liivimaale. 1577. aastaks oli nende käes kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinna lähiümbrus, ja tõenäoliselt ka Hiiumaa, Saaremaa oli osaliselt nende kontrolli all, osaliselt kehtis seal Taani võim. Taas piirasid nad ka Tallinnat, ent ka see kord edutult. Juba sama aasta lõpus algas Läti alal Poola ja Rootsi vastupealetung, mille käigus venelased Liivimaalt välja löödi. 1582. aastaks olid venelased sunnitud loovutama kõik oma Eestimaa valdused, 1583. aastal sõlmitud Pljussa vaherahu kinnitas uut olukorda lõplikult. Seejärel jagunesid Eesti alad Rootsi (Põhja- ja Lääne-Eesti), Poola (Lõuna-Eesti) ja Taani (Saaremaa) vahel.
[redigeeri] Vene võim Liivi sõja ajal
Venemaa valitses mõningaid Eesti alasid küllaltki pikalt, näiteks Tartumaad aastatel 1558–1582. Neil aladel loodi Vene administratiivkorraldus, ametisse seati vojevoodid ning loodi hierarhiline kindluslinnade süsteem. Viimase järgi olid venelaste võimu all olnud olulisimateks Eesti linnadeks Tartu ja Viljandi, millele allusid ümberkaudsed linnused. Lisaks vojevoodidele olid olulisteks ametnikeks ka majandustegelased, djakid. Lisaks otsesele Vene võimule eksisteeris Eesti aladel, Põltsamaa ümbruses ja endise Karksi foogtkonna aladel, 1570. aastatel ka Liivimaa kuningriik, mis oli tegelikult tsaarist vaevalt sõltumatum kui Tartu vojevood.
[redigeeri] Rootsi, Poola ja Taani võim Eestis 16.–17. sajandil
Alates 1561. aastast kuulus Põhja-Eesti Rootsi võimu alla, olles sellele alistunud vabatahtlikult. Seetõttu kinnitas Rootsi kuningas ka Harju-Viru ning Järva, hiljem ka Läänemaa vasallide ja Tallinna linna privileegid täies ulatuses. 1584. aastaks kujunes välja Eestimaa rüütelkond, mis sai Eestimaa kuberneri kõrval olulisimaks kohaliku võimu teostajaks. Rootsi võimu all olnud aladel kehtestati 16. sajandi lõpuks ka luterlik kirikukorraldus, kuigi peagi alanud sõjad Poolaga ei lasknud pikka aega maarahva uude usku pööramisele keskenduda, see sai teoks alles 17. sajandi keskpaigaks, kui kogu Eesti ala oli kindlalt Rootsi võimu all. Rootsi võimu esimestel kümnenditel ei toimunud erilisi muudatusi ka Eesti hariduselus, riik keskendus sõjale ja uue administratiivkorralduse juurutamisele.
Aastatel 1582–1625 kuulus Lõuna-Eesti Poola võimu alla. Et kuningas Stefan Bathory luges ala vallutatuks, mitte vabatahtlikult alistunuks, siis jäid sealsed aadlikud mitmetest oma privileegidest ilma. Poola püüdis oma valdustes taastada ka katoliiklust, eriti tugev oli see tendents kuningas Zygmunt III ajal. Aastatel 1583–1625 tegutses Tartus jesuiitide seminar, mille juures oli alates 1585. aastast ka gümnaasium. Seda on mõnikord loetud ka Tartu ülikooli eelkäijaks. Jesuiitide peaeesmärgiks oli kohalike tagasipööramine katoliiklusesse, eestlaste seas saavutasid nad ka teatavat edu. Poolakad püüdsid ka kohalike sakslaste võimubaasi nõrgendada, allutades Liivimaa rüütelkonna täielikult kuninga võimu alla ning määrates kohalikeks halduriteks poolakaid. Ka lääne jagati rohkem poolakatele kui sakslastele, väikeläänide saajatena on teada aga ka eestlasi. Poola võimu ajal jagunes maa halduslikult esialgu presidentkondadeks, hiljem vojevoodkondadeks. Olulisimateks majandustegelasteks olid aga staarostid.
Saaremaa oli 1560–1645 Taani võimu all. Alates 1572. aastast oli see Taani kuninga isiklik valdus, mille seosed Taani riigiga jäid ebaselgeks. Seal ei olnud eriti palju läänimaid ning vabatalupoegade hulk oli tunduvalt suurem kui mujal Eestis. Taani ajal kindlustus siiski ka Saaremaa rüütelkonna positsioon. Kuningas ei saanud alale eriti palju tähelepanu pöörata ning Saaremaad ähvardas pidevalt oht saada vallutatud Rootsi poolt. Taani-Rootsi sõdade ajal tungisidki Rootsi väed mitmel korral Saaremaale, kuid see liideti Rootsiga siiski alles pärast enam kui 80-aastast Taani võimuperioodi.
[redigeeri] Rootsi-Poola sõjad (1600–1629)
- Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõjad
Suhted Poola ja Rootsi vahel jäid pingelisteks ning kui riikide ühiskuningas, katoliiklik Sigismund Rootsi troonilt kukutati, puhkeski kahe riigi vahel sõda. 1600. aastal jõudis see ka Eestisse, kus rootslased vallutasid vähem kui aastaga peaaegu kogu Eesti territooriumi. Kuid peagi korraldasid poolakad vastupealetungi ja vallutasid Lõuna-Eesti tagasi. Olukord stabiliseerus 1610. aastaks, kui sõlmiti vaherahu. Ent 1617. aastal puhkes sõda uuesti ja sedakorda saatis rootslasi püsivam edu. 1625. aastal vallutasid nad Tartu ja 1629. aastal sõlmiti Altmargi vaherahu, millega kogu Eesti mandriosa läks Rootsi kontrolli alla. Saaremaa sai Rootsi endale 1645. aastal Brömsebro rahuga, Ruhnu aga Oliwa rahuga 1660.
[redigeeri] Rootsi võim Eestis 1625–1700
[redigeeri] 17. sajandi esimene pool. Administratiivkorraldus
Pärast võitu Poola üle asus Rootsi Liivimaa kubermangu aktiivselt endaga integreerima. Selleks loodi Liivimaa kindralkuberneri koht ning esimeseks sellel ametikohal oli Gustav II Adolfi õoetaja Johan Skytte. Esialgu asus kubermangu keskus Tartus, hiljem Riias. Gustav II Adolf ja Skytte pöörasid suurt tähelepanu usu- ja hariduspoliitikale. Seetõttu rajati 1630. aastal Tartusse ja järgmisel aastal ka Tallinnasse gümnaasiumid, esimese baasil avati 1632. aastal Tartu Ülikool. Usupoliitikas keskenduti katoliikluse väljajuurimisele eriti maarahva (eestlaste ja lätlaste) seast. Halduslikult jagunes Eesti ala Eestimaa kubermangu, 17. sajandi teisest poolest kindralkubermangu, ja Liivimaa kindralkubermangu vahel. Põhja-Eestis oli kohalikus poliitikas suur roll ka Eestimaa rüütelkonnal, Liivimaa rüütelkonna võimupiirid olid tunduvalt väiksemad. Kuni 1650. aastateni teostasid Rootsi valitsejad, eriti kuninganna Kristiina Eestis laialdasi läänistusi, nii kuulusid Taanilt vallutatud Saaremaa ja veel mitmed valdused tükk aega de la Gardie perekonna valduste hulka. Ka mitmed eesti linnad kaotasid omavalitsusliku staatuse, minnes aadlike võimu alla. Ainult Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu säilitasid täielikul kujul oma linnaõigused. Rootsi riik pööras eriti suurt tähelepanu Narva linnale, millest kujunes sel perioodil üks olulisemaid kaubalinnu Läänemere ääres.
Kuberneridele allusid mitmed ametnikud, kellest olulisemad olid tavaliselt baltisakslastest kohutnikud. Eestimaal võttis kubermangu juhtimisest aktiivselt osa ka Eestimaa rüütelkond, mille maanõunikud ja peamees konsulteerisid pidevalt kuberneriga. Liivimaal maanõunikel eriti suurt mõju ei olnud, rüütelkonna ja kuberneri suhtlust vahendasid resideerivad maanõunikud.
[redigeeri] Vene-Rootsi sõda (1656–1661)
- Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda 1656–1661
1656. aastal puhkenud Vene-Rootsi sõja käigus vallutasid Vene väed Kagu-Eesti, sealhulgas ka Tartu. Sõja peamine tanner oli aga Poolas, mis oli sisuliselt Rootsi ja Vene vahel ära jagatud. Pärast Kagu-Eesti vallutamist venelased Eesti lähistel enam uusi rünnakuid enam ette ei võtnud ja 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahu jättis Kagu-Eesti Venemaale. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahuga sai Rootsi kaotatud alad aga tagasi. Sel lühikesel Vene võimuperioodil Tartumaal suuri muudatusi ei toimunud, kuid Tartu Ülikool koliti üle Tallinnasse. Tartu kaupmehed said Vene võimult ka mitmeid privileege, kauplemaks Pihkvamaal, kuid sõja lõppedes need tühistati.
[redigeeri] Rootsi võim Eestis 17. sajandi teisel poolel
Rootsi võimuaja teisel poolele oli seega kogu Eesti ala langenud Rootsi võimu alla ning 17. sajandi teine pool oli ka küllaltki rahulik, mistõttu riik sai ajada sihipärast poliitikat. Edendati velgi enam luterlust ning piirati igati ebausku. Samuti pöörati suurt tähelepanu hariduse arendamisele, sealhulgas talurahva seas, mistõttu Bengt Gottfried Forselius rajas ka oma õpetajate seminari. Rootsi riik parandas ka riigitalupoegade olukorda, neil oli võimalik mõisarentniku halva käitumise korral pöörduda isegi kuninglikku õuekohtusse Stockholmis. Aadelkonna mõju püüdis riik üldiselt vähendada, mistõttu toimus 1680. ja 1690. aastatel Baltikumis ka mõisate reduktsioon. Liivimaal võeti aadelkonna käest ära umbes 80% mõisatest, Eestimaal tunduvalt vähem, alla 40%. Tavaliselt sai endine mõisaomanik siiski mõisarentnikuks jääda. Liivimaal tekitas reduktsioon ka suurt vastuseisu, rahulolemtatute aadlike eesotsas oli Johann Reinhold von Patkul, kes Rootsis surma mõisteti ja seetõttu välismaale põgenes. Patkul hakkas järgnevalt looma liidusuhteid Rootsile vaenulike riikide vahel, aidates nõnda kaasa Põhjasõja puhkemisele.
Aastatel 1695–1697 oli Eestis ja kogu Ida-Euroopas väga tõsine näljahäda, mida on nimetatud ka Suureks Näljaks. Eestis võis sellesse surra umbes 70 000 inimest ehk ligi veerand elanikkonnast. Rootsi ametnikud, kes olukorda pärast nälja lõppu hindasid, leidsid, et Eestis kulub näljast taastumiseks umbes 20–30 aastat, kuid seda aega ei olnud, sest juba kolme aasta pärast puhkes Põhjasõda.
Sel ajajärgul võisid Eesti alale asuda ka kolmas ajalooline vähemusrahvus, vanausulistest peipsivenelased, kuid nende saabumisajaga on mitmeid probleeme ja viimasel ajal peetakse tõenäolisemaks, et nad tulid suurematel hulkadel siia alles pärast Põhjasõda.
[redigeeri] Põhjasõda
- Pikemalt artiklis Põhjasõda
1700. aasta sügisel ründasid Peeter I juhitud Vene väed Narvat ja asusid seda piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses. Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, mis alates 1702. aastast hakkasid savutama ka edu. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Seejärel tuli sõjapidamisse Läänemere idakaldal pikem paus, kuni rootslased Poltaava lahingus lüüa said. Enne seda, 1708. aastal, oli Rootsi rünnakuid kartev Peeter I lasknud Narva ja Tartu linnad hävitada. 1709–1710 vallutasid venelased Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Kõige viimasena alistus neile Tallinn. Venelased andsid alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid, et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.
[redigeeri] Eesti ala Vene võimu all kuni 19. sajandi alguseni
Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Eestimaa ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal ära võetud mõisad. Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis, kuid nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal. Alates Katariina II ajast hakkas keskvõim aga oma huve baltisakslastele peale suruma, mille tulemuseks oli asehalduskorra kehtestamine Baltikumis 1783. aastal. Katariina ja Liivimaa kindralkuberner George Browne püüdsid parandada ka talupoegade olukorda, Liivimaa kubermangus oli sellel rohkem edu kui Eestimaal.
Kultuurielus toimus samuti olulisi sündmusi: 1739. aastal anti välja esimene eestikeelne Piibel ja 1802. aastal taasavati Tartu ülikool. Seal said õppima asuda ka eesti soost üliõpilased.
Eesti ala mõjutasid kaudselt ka Napoleoni sõjad. 1807 ja 1812, kui algas Prantsuse-Vene sõda, värvati ka Eesti alalt nekrutiteks kordades rohkem talupoegi kui tavaliselt, samuti moodustati maamiilitsaid. Eesti territooriumile sõda siiski ei jõudnud ja mõne aja möödudes saadeti need uuesti laiali.
[redigeeri] Talurahvaseadused ja pärisorjusest vabastamine
- Pikemalt artiklis Eestimaa talurahvaseadused
- Pikemalt artiklis Liivimaa talurahvaseadused
1801. aastal Venemaa keisriks saanud Aleksander I huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkata Katariina II ajal olnud valgustatud absolutismi. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustasid just talurahvas. Oma reformidega alustas ta Balti kubermangudest, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Juba 1802. aastal viidi Eestimaa kubermangus osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutati valla- ja kihlkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele. 1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekondade eraldamine. 1809. aasta seadusetäiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisimad oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikkuses võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.
Koos priikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed. Rannarootsi vabatalupoegadel olid need juba ammu, ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõsnikud juba perekonnanimesid pannud. Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimedepanek visalt. 1836. aastal pandi aga kõigile talupoegadele sundkorras perekonnanimed.
[redigeeri] Uusaeg
- Pikemalt artiklis Eesti uusaeg
[redigeeri] Eesti 19. sajandi esimesel poolel. Krimmi sõda
Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise. 1832. aastal võeti vastu Vene protestantlik kirikuseadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kirikute iseseisvuse periood ja nad allutati ülevenemaalisele luteri kirikule. Samuti asuti kodifitseerima provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati ka massilisi arhiiviuuringuid, mille baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.
Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas ka estofiilseid. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, nagu Kristjan Jaak Peterson luuletajana, Friedrich Robert Faehlmann kirjaniku ja arstina, samal kombel ka Friedrich Reinhold Kreutzwald. Suures osas Faehlmanni algatusel loodi 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakas ka rahvuseepos "Kalevipoeg".
Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöö kohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel nüüdsest suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said koguni ise mõisarentnikud. Oluliseks sotsiaalseks teguriks oli 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatükki. Seda enamik usku vahetunust siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmelpool, eriti Siberis, oli tõepoolest võimalik endale hankida oma maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral ka mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid päriseks ostetud.
1853. aastal alanud Krimmi sõda Eesti ala väga otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. Inglise laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesse Narva-Jõesuu [1] juures ning korraldati isegi mõningaid maadessante, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud.Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud, ja seetõttu asus uus keiser Aleksander II peagi läbi viima suuri reforme, mis tugevalt mõjutasid ka Eesti eluolu.
[redigeeri] Eesti 19. sajandi teisel poolel. Aleksander II reformid, tööstuse areng ja rahvuslik ärkamisaeg.
- Pikemalt artiklis Ärkamisaeg
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Krimmi sõja järel algasid kogu Vene impeeriumis keiser Aleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba Nikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, 1856. aastal, lõplikult ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne talude päriseksostmine. Eestimaal, mis oli vaesem, tekitasid uue seaduse mõningad sätted aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid mõsinike ja talupoegade vahel, millest tuntuim, ehkki ilmselt mitte suurim, oli Mahtra sõda 1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmelpool endiselt viletsaks ja seetõttu sai 1861. aastal teoks ka aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks: nimelt koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Palvekirjade aktsioon kukkus siiski Peterburis sellele vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu sisuliselt läbi. Talupoegade tegevus- ning liikumisvabadus avardus järgnevalt aga kiiresti, sest 1860. aastatel vastu võetud uued vallakohtuseadus vabastasid vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus andis senisest kordades suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljaspoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljaspoole, sealhulgas Ameerika Ühendriikidesse. 1860. aastate järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikust kiiresti kasvama: ajavahemikus 1862–1897 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal 1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord (linna juhtimine magistraadi (rae) käest üle linnavolikogu poolt moodustatud valitsusele), kuid valimisseadus jäi veel paariks aastakümneks baltisakslasi selgelt soosivaks.
Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavate põlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis ka tööstuse kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgu tekstiilitööstus, 19. sajandi jooksul loodi mitmeid kalevivabrikud: Narvas (1822), Kärdlas (Hiiu-Kärdla vabrik) (1829), Sindis (1834), Tartus (1839) ja Narvas Kreenholmi Manufaktuur (1857). Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajati Lutheri mööblivabrik (1880), Volta masinatehas (1899), Ülemiste paberivabriku asemele Ülemiste tselluloosivabrik ja Dvigateli vagunitehas. Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudtee. 1870. ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva Peterburgi ja Venemaa sisekubermangudega. Tapa-Tartu raudtee valmis 1876, Tartu - Valga liin 1887 ja Valga - Võru - Pihkva raudtee 1889. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Kõrvuti industrialiseerumise ja ühiskonna moderniseerumisega toimus nii Euroopas kui ka Venemaal ka rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Oluliseks verstapostiks loetakse sealjuures tavaliselt Johann Voldemar Jannseni ajalehe Perno Postimees ilmuma hakkamist 1857. aastal, kus toimetaja pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja (pilli)mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts "Linda".
Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt Esimese üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Kõige massilisemaks eesti rahvuslasi ühendanud liikumiseks kujunes aga eestikeelse gümnaasiumi, Aleksandrikooli jaoks raha kogumine. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha katusvat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, aga ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu aga Hurt. Poliitikuna oli neist osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku rahvuslaste organisatsioonidest enda võimu alla saada, kuid juba järgmisel aastal ta suri. Et Jakob Hurt oli selleks ajaks lahkunud Peterburi ning Jannsenit oli tabanud tabanud halvatus, tekkis 1880. aastate alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik.
[redigeeri] Venestusaeg. 20. sajandi algus
- Pikemalt artiklis Venestusaeg
1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Vene provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi ja kohtu- ning politseikorraldus muudeti samaks Vene-sisesega. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, nii sai Revalist Revel ja Dorpatist Jurjev. Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad, teistest nihilistid. Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega.
1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. Peagi alustas Tallinnas ilmumist ka Peeter Speegi Uudised, mis oli Teatajast veelgi radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni rahvuslastel ja Pätsi tsentralistidel.
[redigeeri] 1905. aasta revolutsioon
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
| See artikkel vajab toimetamist. |
- Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis
12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Tallinnas solidaarsusest 9. jaanuaril Peterburis toimunud verise pühapäevaga streigid. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. 26. jaanuaril Tartu Ülikooli üliõpilased keeldusid solidaarsusest õppetööst. 22. märtsil toimus streikivate rätsepate demonstratsioon, demonstrantide arest Tartus. 30. märtsil Tallinnas "Dvigatel (tehas)"e "Viganda" tehase tööstajate vastasseis tehasemeistritega.
28. aprill Tallinnas tapeti sandarmirittmeister Trešner(Трешнер). 30. aprill kuni 2. maini toimusid Tallinnas miitingud, milles on 3000 osavõtjat, mis aetakse laiali piirivalvevägede poolt. 15. mail 1905. rahutused Tallinnas. 19. juuli tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega.
13. oktoober toimub streik Volta (tehas)es; 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik, 15. toimusid Tallinnas rüüstamised [2] ja 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi demonstrante Tallinnas, tapeti 90 ja haavata sai 200 inimest, peale Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti loodi Eesti esimesed parteid, kuid rahutused ei lõppenud koheselt. Hukkunute matused toimusid 20. oktoobril ja järjekordne üldstreik 26. oktoobril. Novembri lõpul valiti Tallinna tööliste saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson, üheks liikmeks Mihhail Tomski; 27. novembril kutsuti Tartus kokku rahvaesindajate kogunemine. 10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, sellest hoolimata 12.–20. detsember 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsember kuulutatakse välja sõjaseisukord Wesenbergi, Weisensteini ja Haapsalu piirkonnas.
Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbiviidud karistusoperatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust: 9. jaanuaril lasti Fellinis maha 45 inimest.
19. juuli 1906 mäss sõjalaeval "Pamjat Azova", mis lkõppeb 5. augustil 1906. Tallinnas 17 madruse ja 1 agitaatori hukkamisega.[3]
[redigeeri] Eesti enne Esimest maailmasõda
Pärast 1906. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatued määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba luua eestikeelseid koole. Samuti tegtusesid aktiivselt mitmesuguased eesti haridus-, kultuuri- ja majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti raskendatud. Venemaa Riigiduumas oli ka eestlasi, kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni.
Bekkeri laevatehas, Vene-Balti Laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Boeckeri tehas, Noblessneri laevatehas.
[redigeeri] Esimene maailmasõda
1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. Peale mobiliseeritute osalesid sõjategevuses eesti soost ohvitserid, kellest kujunes arvestatav jõud Eesti Vabadussõja ajaks just Esimese Maailmasõja lahingute tulemusel. 1914. aastal oli Venemaa Keisririigisõjaväes 140 kaadriohvitseri, sõja käigus ülendati ohvitseriks ligi 2000 eestlast. 7 ohvitseri olid polgukomandörid, 17 pataljonikomandörid, 13-l oli akadeemiline kõrgharidus Kindralstaabi Akadeemiast, 12 olid polkovniku auastmes, 28 — alampolkovnikud, 3 olid diviisi staabiülemad. Esimese Maailmasõja ajal said eesti ohvitserid vapruse ja oskusliku juhtimise eest 333 Venemaa Keisririigi ordenit, sh. 47 Püha Georgi ordenit - üks autasustatuteist - Julius Kuperjanov. 1915. aastal jõudsid Saksa väed aga juba Kuramaale ja vallutasid Riia linna ning nii muutus Eesti ala Vene vägede tagalaalaks. Eestisse koondati suuri väemasse, kokku umbkaudu 250 000 meest. Eesti ja Läti sõjapõgenike ja muidu sõjas kannatanute abistamiseks rajas Jaan Tõnisson Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mis lisaks sellele tegeles aga aktiivselt ka eesti rahvuspoliitikaga.
- Pikemalt artiklis Eesti ja Esimene Maailmasõda
1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi.
[redigeeri] Veebruarirevolutsioon, märtsirevolutsioon ja oktoobripööre, Eesti iseseisvuse väljakuulutamine
- Pikemalt artiklis Märtsirevolutsioon
1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi tegelikult märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli