Hüdrodünaamika
Allikas: Vikipeedia
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Hüdrodünaamika (kreeka hydrōs 'vesi' + dynamikos 'jõusse puutuv, jõu-') on hüdromehaanika ja hüdraulika haru, mis käsitleb vedelike liikumise seaduspärasusi ning liikuva vedeliku ja tahkete kehade vahelist mõju.
Liikuva vedeliku ja liikumatu keskkonna vahekord võib olla kahesugune. Niinimetatud välise ülesande puhul uuritakse vedeliku toimet sellest ümbritsetud kehale, näiteks veevoolu toimet sillasambale. Sisemise ülesande korral uuritakse vedeliku voolamist tahke kehaga piiratud juhtmes, näiteks torus või avasängis.
Kui hüdrostaatikas piisab seisva vedeliku olukorra kirjeldamiseks rõhu määramisest igas vedeliku punktis p=f(x,y,z) ning vedeliku enda iseloomustamiseks üksnes selle tiheduse ρ teadmisest, siis liikuva vedeliku kohta on vaja teada ka voolamise kiirust ning liikumisega kaasneva hõõrde tõttu ka vedeliku viskoossust.
Voolavas vedelikus toimuv on nii keeruline, et seda on harva võimalik puhtmatemaatilise analüüsiga kirjeldada. Galileo Galilei on öelnud: "Lihtsam on arvutada meist lõpmata kaugete tähtede liikumistrajektoore, kui kindlaks teha meie endi silme ees oleva vee liikumisseadusi". Seetõttu tehakse tuletuskäigud tavaliselt ideaalvedeliku kohta, mille puhul ei arvestata sisehõõrdumist. Lüngad arvutustulemustes täidetakse katsete abil. Eksperimendil on hüdrodünaamikas suur tähtsus; igal uurimis- ja õppeasutusel on labor, milles huvipakkuvaid nähtusi uurida.
