Allikas: Vikipeedia

Heli on keskkonnas lainena leviv võnkumine.

Füüsikaliselt iseloomustab heli võnkesagedus ja lainepikkus, võnkeamplituud ja helirõhk ning kiirus.

Bioloogiliselt suudavad helisid tajuda kõik selgroogsed, enamik lülijalgseist ning (sporaadiliselt) mitmed muud loomarühmad. Taimede kuulmisvõime kohta on empiirilisi andmeid^[viide?].

Füsioloogiliselt suudab normaalse kuulmisega inimene tajuda õhus levivaid helisid võnkesagedusega 16 kuni 20 000 Hz (väikelapsed isegi kuni 40 000 Hz^[1]). Tajupiiridest kõrgemad ja madalamad sagedused on vastavalt ultraheli ja infraheli. Kuuldelävi (vaikseim heli, mida tajutakse) sõltub sagedusest, aga on umbes 0 dB lähedal; valulävi (millest tugevam heli põhjustab kuuldeelundites valu) on umbes 130 dB lähedal.

Psüühika aspektist vaadatuna on heliaistingud ja -tajud inimese jaoks nägemisaistingute ja- tajude järel tähtsuselt teisel kohal.^[viide?]. Inimese keele- ja kõnevõime on olulisel määral sõltuvuses helide tajumise ja mõistmise võimest ja seetõttu sünnipäraselt täieliku kuulmispuudega inimene (kurttumm) pole enamasti võimeline normaalselt kõnelema.

Muusikas tehakse heli puhul sotsiaalkultuuriliselt tingitud ajaloolisest muusikapraktikast tulenevalt vahet muusikalisel helil ja müral. Erinevalt mürast iseloomustab muusikalist heli lisaks helivältusele (kestus), helitugevusele (helivaljus:heliintensiivsus, võnkeamplituud, helirõhk) ja tämbrile (osahelide vahekord) selgelt eristatav helikõrgus (helisagedus).

[redigeeri] Definitsioon

Keha (pillikeele, heliallika) võnkumine täies ulatuses annab põhisageduse ja võnkumine väiksemate osadena annab kiirema võnkesageduse ja tekkinud helisid nimetatakse ülemhelideks

Heli on keskkonnas leviv elastsuslaine (gaasis või vedelikus - pikilaine, tahkes - ka ristlaine) võnkumine.

Helikõrguse määrab põhitooni sagedus, tämbri määrab sageduste spekter ning helitugevuse lainete intensiivsus.

Heliallika elastne keha on võimeline võnkuma üheaegselt nii tervikuna (põhisagedus) kui ka selle korrapäraste osadena (ülemhelidena).

Elastse keha võnkumisena tekkival helil on 4 põhiomadust:

• võnkumise koostis kui võnkumises osaleva elastse keha osade võnkumine, mille tõttu elastne keha on võimeline võnkuma nii tervikuna kui ka osadena (= muusikalise heli kõlavärviga ehk tämbriga)
• põhivõnkumise ulatus ehk helivaljus ehk amplituud kui kaugus keskasendist äärmisesse asendisse on võnkumise suurus ehk intensiivsus, mis oleneb sisendatud energia kogusest. (= muusikalise heli helitugevusega)
• põhivõnkumise kestus ehk helikestus kui võnkumise jätkuvus, mis oleneb sisestatud energia-impulsside arvust ja nende pikkusest, st energia liigendatusest (= muusikalise heli helivältusega)
• põhivõnkumise sagedus ehk helisagedus kui võnkumise kiirus, mis oleneb keha kogusest (=muusikalise heli helikõrgusega)

Elastsest kehast pärinev võnkumine levib seda keha ümbritsevas elastses keskkonnas (näiteks õhus) helilainena.

Kuulmiselundis teiseneb heli kuulmisaistinguks, ehk füsioloogiliseks heliks.

[redigeeri] Heli omadused

Heli kui füüsikalist nähtust iseloomustavad heli füüsikalised omadused. Kui heli läbib inimese kuulmiselundid, teiseneb füüsikaline heli füsioloogiliseks heliks ehk tekib kuulmine. Füsioloogiline heli muutub psüühiliseks ehk muusikaliseks heliks. Tekib helitaju. Heli muusikaliste omaduste peamine erinevus heli füüsikalistest omadustest seisneb selles, et inimkõrv pole võimeline tajuma väga väikeseid nihkeid heli füüsikalistes omadustes. Alles muutuste lähenemisel teatud piirini registreerib inimene selle muutusena ka muusikalises omaduses. See seaduspära on omane ka teistele aistinguliikidele ja on tuntud psühholoogias kui Weberi seadus: ärrituse suuruse lisa, mis on vajalik ärrituse suuruse muutumise märkamiseks, on kindlas suhtes ärrituse varasema suurusega. Seetõttu on erinevaid võnkesagedusi palju rohkem kui erinevaid heli kõrgusi. Erinevaid võnkeintensiivsusi palju rohkem kui heli tugevusi jne. Näiteks võnkeintensiivsuse kasvamise 10, 100, 1000 jne. korda registreerib kõrv selle muutusena heli tugevuses 1, 2, 3 jne. ühiku võrra. Muutusi võnkesagedustes 16 hertsilt 32 hertsile, 64 Hz-le, 128 Hz-le jne. kõrv tajub muutustena heli kõrguses 1, 2, 3 jne. oktaavi võrra. Seega tajub kõrv heli muutusi logaritmilise skaala järgi.

[redigeeri] Vaata ka

• Muusikaline heli
• Müra

[redigeeri] Viited

[redigeeri] Kirjandus

Eiskop-Sillart 1988: Ilmar Eiskop ja Aleksander Sillart. "Akustika ja helitehnika". Tallinn "Valgus".

[redigeeri] Välislingid

Vikisõnaraamatu artikkel:

heli