Keemia

Allikas: Vikipeedia

See artikkel annab lühiülevaate keemiast; keemiaga seotud mõistete leidmiseks vaata loendit Keemia mõisteid.

Keemia on teadusharu, mis käsitleb ainete koostist, ehitust ja omadusi ning nende muundumise seaduspärasusi. Keemiat võib ka defineerida kui füüsika osa, mis uurib väliselektronkihti.

Keemia põhiharud on anorgaaniline, orgaaniline, füüsikaline ja analüütiline keemia.

[redigeeri] Keemia ajalugu

Keemia on alguse saanud avastusest, et tule mõjul võib üks aine muunduda teiseks.

Egiptuses, Hiinas ja Indias osati juba mitu tuhat aastat eKr sulatada maakidest metalle ning valmistada nende sulameid, klaasi ja emaili.

Keskajal püüdis alkeemia avastada tarkade kivi (millega loodeti väheväärtuslikke metalle kullaks muuta, leida universaalset lahustit ning valmistada nooruse eliksiiri.

Murrang keemia arengus toimus 16. sajandil, kui haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Tekkis iatrokeemia, mis põhjendas haigusi mõne elemendi vähesuse või liigsusega organismis. Laienes keemia rakendamine tööstuses.

Lõplikult vääras alkeemia seisukohad 1710 tekkinud flogistoniteooria: arvati, et ainest eraldub oksüdeerumisel (põlemisel) ja ainega liitub redutseerumisel flogiston (tuleaine).

Flogistoniteooria hääbus alles 18. sajandi teisel poolel, kui hakati rakendama kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Võeti kasutusele aatommassi (aatomkaalu) mõiste, keemiliste elementide tähistamise süsteem ning uus keemiaterminoloogia, esitati orgaaniliste ühendite struktuuri teooria põhiseisukohad, avastati perioodilisusseadus ja koostati keemiliste elementide perioodilisussüsteem.

19. sajandi teisel poolel hakkas arenema füüsikaline keemia.

Aatomiteooria alusel tekkis 20. sajandi alguses nüüdisaegne teoreetiline keemia. Eriti hoogsasti on viimasel ajal edenenud füüsika ja bioloogiaga piirnevad teadusalad biokeemia ja keemiline füüsika.