Allikas: Vikipeedia

Kultuuriantropoloogia ehk kultuurantropoloogia (ka: sotsiaalantropoloogia, sotsiaal-kultuurantropoloogia) on humanitaar- või sotsiaalteaduste hulka arvatav teadusharu, mis uurib inimestevahelisi sotsiaalseid suhteid ja nende arengut, käitumist, õigust, poliitikat, ideoloogiat, religiooni, uskumusi, tarbimist, tootmist, sotsialiseerumist, perekonda, sugupoolte probleeme ning teisi kultuuriavaldusi kultuuriajaloolises aspektis.

[redigeeri] Terminoloogia

Mõiste "kultuurantropoloogia" võeti kasutusele 20. sajandi algupoolel USA-s, täiendamaks varasemat mõistet "etnoloogia". Inglismaal võeti tarvitusele mõiste "sotsiaalantropoloogia" varasema "etnograafia" mõiste laiendamiseks. Uute mõistete kasutuselevõtmise üks põhjusi oli muuhulgas välitööde osatähtsuse suurenemine ning pikaajalised uuringud konkreetse ühiskonna sees. Tänapäeval kasutatakse ka mõistet "sotsiaal-kultuurantropoloogia".

Eestis jagunes kultuurantropoloogia valdkond kuni 20. sajandi lõpuni traditsiooniliselt etnograafiaks (inimeste materiaalse kultuuri uurimine) ja folkloristikaks (vaimse kultuuri uurimine).

Kultuurantropoloogia ja sotsioloogia uurimisvaldkonnad kattuvad suuresti, kuid erinevused on teoreetilistes lähenemistes ja uurimismeetodites.

[redigeeri] Kultuurantropoloogia kujunemine

[redigeeri] 19. sajandil

Kaasaegne kultuurantropoloogia juured pärinevad 19. sajandi etnoloogiast, mis tegeles inimühiskondade süstemaatilise võrdlemisega. Etnolooge huvitas eriti küsimus, miks erinevates maailma osades elavatel inimestel on sarnased uskumused ja kombed.

Mõned uurijad (Grafton Smith jt) oletasid, et erinevad inimgrupid võtavad üle teistelt gruppidelt nende kombeid ja uskumusi ehk õpivad teineteiselt, mis tähendab, et kultuurinähtused levivad ühest kohast teise. Teised uurijad olid seisukohal, et et erinevad grupid on võimelised ka iseseisvalt jõudma samasuguste uskumuste ja kommeteni. Mõned neist uurijatest (Lewis Morgan jt) oletasid, et erinevad ühiskonnad läbivad teatud sarnaseid ajajärke. Hilisemad uuringud aga ei kinnitanud sarnaste ajajärkude olemasolu erinevates kultuurides.

Oletati ka (Julian Steward jt), et sarnasused tulenevad sarnastest keskkondadest (looduslikest jm tingimustest), milles ühiskond elab. Teised uurijad (Claude Lévi-Strauss jt) pidasid põhjuseks inimmõtlemise ja -keele üldisi strukturaalseid sarnasusi.

[redigeeri] 20. sajandil

19. sajandi etnoloogid (James Frazer jt) olid peamiselt "kabinetiteadlased", mis tähendab, et nad kasutasid teiste inimeste poolt kogutud materjale ega puutunud ise kokku vastavate ühiskondadega. 20. sajandil hakati üha rohkem tegema kultuurantropoloogilisi uuringuid kohapeal. Kasutusele tulid meetodid, mille puhul uurija ise elabki tolles ühiskonnas, mida ta uurib — üheaegselt selles osaledes ja samal ajal tähelepanekuid tehes. Meetodid arendasid välja Bronislaw Malinowski, Franz Boas jt.

19. sajandil olid sarnaste kultuurinähtuste seletamisel "leviku" ja "isetekke" teooriad omavahel vastandlikud. 20. sajandi alguse uuringud näitasid, et toimivad mõlemad protsessid. Samal ajal selgus, et paljudki sarnasused on olnud vaid näilised, tulenenud pealiskaudsetest vaatlustest. Hakati märkama, et kultuurinähtuste leviku puhul ühest ühiskonnast teise sageli muutub nende tähendus ja funktsioon.

Samaaegselt vähenes uurijate huvi võrdleva kultuurantropoloogia suhtes, mis oli üritanud avastada inimühiskonnale omaseid üldisi seaduspärasusi ja arenguid. Tunduvalt suuremat tähelepanu pälvisid erinevate kultuuride kirjeldused nende endi mõistetes. Arenes välja kultuurilise relativismi idee, mille kohaselt isiku uskumused ja kombed on mõistetavad üksnes sellesama kultuuri kontekstis, milles see isik elab.

[redigeeri] Kaasaegsed suundumused

Kaasaegne kultuurantropoloogia on hakanud üha enam tähelepanu pöörama tänapäeva lääne ühiskonna uurimisele. Vaatluse alla on võetud sellised kultuuriavaldused nagu mitmesugused subkultuurid, linnalegendid, vandenõuteooriad, graffiti, popmuusika jne, aga ka ideoloogia, poliitika, reklaam, tootmine, tarbimine jmt. Erinevalt sotsioloogiast, sotsiaalpsühholoogiast, politoloogiast jt sotsiaalteadustest käsitleb kaasaegne kultuurantropoloogia tänapäeva lääne ühiskonna ilminguid kultuuriajaloolises kontekstis.

On selgunud, et paljud mõisted, mida traditsiooniliselt kasutati varem teiste kultuuride kirjeldamisel (müüt, tabu, rituaal jmt) on edukalt rakendatavad ka tänapäeva lääne kultuuri analüüsil. Üks esimesi sellesuunalisi katseid oli Horace Mineri juba 1956. a ajakirjas American Anthropologist ilmunud artikkel Body Ritual Among the Nacirema, mis oli ühtlasi ka satiir kaasaegse ameerika (Nacirema = American) kirjeldamiseks. Hiljem on seda artiklit palju tsiteeritud ja õpikutes kasutatud.

[redigeeri] Kultuurantropolooge

Myrdene Anderson - Ruth Benedict - Franz Boas - Vladimir Bogoraz - James Frazer - Clifford Geertz - Claude Lévi-Strauss - Irén Lovász - Bronislaw Malinowski - Margaret Mead - Horace Miner - Argo Moor - Lewis Morgan - Grafton Smith - Julian Steward

[redigeeri] Vaata ka

• Kultuuriantropoloogia mõisteid
• Kultuuriantropoloogide loend

[redigeeri] Kirjandus

• Lauri Honko, Juha Pentikäinen, "Kultuuriantropoloogia" Soome keelest (1975. aastal ilmunud raamatust Kulttuuriantropoloogia) tõlkinud Tiina Vähi, eessõna: Ants Viires. Kirjastus Tuum, Tallinn 1997, 133 lk