Mehaanika

(Ümber suunatud artiklist Mehhaanika)

See artikkel räägib füüsika harust; tehnika haru kohta vaata artiklit Mehaanika (tehnika)

Mehhaanika ehk mehaanika (vanakreeka keele väljendist mekhanikē tekhnē 'masinate ehitamise kunst') on füüsika haru, mis uurib kehade paigalseisu ja liikumist ning nende põhjusi (jõudude mõjumist).

Mehhaanika põhiseadused töötasid välja Galileo Galilei ja Isaac Newton. Kuni 19. sajandini arvati, et kõik füüsikalised nähtused on seletatavad mehhaaniliste protsessidega. Tänapäeval on teada, et paljudes füüsika valdkondades on oma seaduspärasused, mis ei taandu mehhaanikale, ning et Newtoni versioonis on mehhaanika vaid tegelikkuse lähendus, mis näiteks relativistlike süsteemide puhul ei ole rakendatav (nende puhul on tarvis rakendada relatiivsusteooriat). Ometi jääb mehhaanika koos oma mõistetega, nagu massi- ja jõumõiste, füüsika üheks aluseks.

Uurimisobjekti järgi võib mehhaanika jaotada

Peenema jaotuse saame siis, kui arvestame teoreetilisi alusmõisteid:

Klassikaline mehhaanika
- Staatika (kirjeldab jõudude jaotust paigalseisvas süsteemis)
- Kinemaatika (kirjeldab kehade liikumist, arvestamata neile mõjuvaid jõude)
- Dünaamika (kirjeldab liigutatavate kehade käitumist ja neile mõjuvaid jõude)
  - Kineetika
    - Võnkumise teooria
- Tehniline mehhaanika
  - Masinate dünaamika
  - Materjaliõpetus
  - Tugevusõpetus (elastostaatika)
- Teoreetiline mehaanika
Statistiline mehhaanika (kirjeldab paljudest osakestest koosnevate süsteemide käitumist, näiteks termodünaamikas)
Erirelatiivsusteooria (on vajalik süsteemide puhul, mille kiirus on lähedane valguse kiirusele)
Üldrelatiivsusteooria
Kvantmehhaanika (on vajalik mikromaailma kirjeldamiseks)
Hüdromehaanika ehk Voolamise mehhaanika

[redigeeri] Vaata ka