Semiootika
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel räägib üldisest märgiteadusest; meditsiini valdkonna kohta vaata artiklit Meditsiinisemiootika |
Semiootika on teadus märkidest ja märgisüsteemidest. Ta tegeleb tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniprotsesside ja -nähtuste uurimisega, nii nende teooria kui empiirilise analüüsiga. Semiootika on alusteaduseks humanitaar- ja eluteadustele, kuivõrd märgiprotsessid on omased kõigele elusale. Semiootika uurib elu poolt kehtestatud seaduspärasusi ehk suhteid.
Sisukord |
[redigeeri] Semiootika klassikud
Sellesarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses "An essay concerning human understanding" (1690), ent juba palju varem oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest.
Semiootika rajajaks peetakse Charles Sanders Peirce'i.
Ferdinand de Saussure kavandas teaduse nimega "märgiõpetus" (semioloogia).
Charles Morris esitas oma semiootikateooria raamatus "Foundations of the Theory of Signs".
Umberto Eco on teinud semiootika laiemalt tuntuks. Tema semiootikateooria on esitatud raamatus "A Theory of Semiotics".
Thomas Sebeoki juhtimisel kujunes semiootika rahvusvaheliseks keskuseks Indiana ülikool USAs. Samas antakse välja ajakirja Semiotica.
Biosemiootika üks rajajaid on Jakob von Uexküll.
[redigeeri] Semiootika Tartus
Tartu Ülikoolis tegutses rahvusvaheliselt tuntud semiootik Juri Lotman, kes on üks kultuurisemiootika rajajaid. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika traditsiooni kannab Tartus ilmuv ajakiri Sign Systems Studies, mis asutati (kui Trudy po znakovym sistemam – Semeiotike) aastal 1964.
Tartu Ülikooli semiootika osakond loodi aastal 1992.
[redigeeri] Vaata ka
- Semiootika mõisteid
- Semiootikute loend
- Semiootika harud
- Lähedased ja kattuvad valdkonnad
[redigeeri] Kirjandus
- John Deely. "Semiootika alused." Rööptekst inglise ja eesti keeles. (Tartu Ülikooli Kirjastus 2005) ISBN 9949-11-086-6
- Paul Cobley, Litza Jansz. "Juhatus semiootikasse." (Tallinn: Koge 2002) ISBN 9985-849-24-8